LEMMU TABELIN: 2010

Simuna piirkonna ajalugu
Helmut Joonuks

Simuna asub Pandivere kõrgustiku ja Pedja jõgikonna ja soode ning lamminiitude piiril. Kõrgustiku kõrgeim tipp Emumägi (166 m) jääb Simunast umbes 12 km kaugusele lõuna suunas, Kellavere mägi (156 m) on ca 10 km kirde pool, Ebavere (146 ) 12 km kaugusel loodes, Tammiku mägi (132 m) 6 km edelas. Nende kõrgemate punktide vehele jääb võrdlemisi tasane maa- ala, mille kõrgusjooned Simuna piires ulatuvad 100-115 meetrini (Karuvälja- 100,1 m, Kärsa- 101,8 m, Sootaguse- 103 m, Simuna- 105 m, Hirla- 105,6 m, Avanduse, Sirevere ja Orguse- 107 m, Kantküla- 108 m, Määri ja Pudivere- 115 m,). Alla 100 meetri langeb kõrgusjoon rabades (Pallasvere- 94,1 m, Kärsa- 94,3 m, Välisoo- 98,3 m).

Simunat piirab kagu poolt Katku ehk Avanduse raba, kus turbalasundi paksuseks on mõõdetud 8 m. Lõuna pool levib suur Välisoo, millest omakorda lõuna pool on Peetla raba, Sovhoosimaade edelapiiril asub väike Kolgissoo raba ja läänes Kärsa raba. Kõigis nimetatud rabades on varasematel aegadel talude ja mõisade tarbeks turvast lõigatud. Tänapäeval toimub mehhaniseeritud turbatootmine Avanduse ja Peetla rabas. Turba kõrval teiseks, kuid seni kasutamata maavaraks on järvelubi, mille suuremad leiukohad asuvad Kärsast läänes.

Sovhoosi piirkonnas puuduvad looduslikud järved. Ainus kunstlik järv asub endise Avanduse vesiveski, praeguse puhkebaasi paisu taga. Rahvapärimuste järgi olnud 500 aasta eest siin kandis tõeline järv, mis ulatunud ka praeguse Simuna männiku kohale. Teine suurem paisujärv oli Kärsa vesiveski ja viinavabriku vahel. Sellel järvel olnud isegi üks ujuv saar, mille pealt mölder kuhja heinu saanud. Kui tamm alla lasti, kadus ka vesi. Kuid järve asukohta ja allikanimesid võib aimamisi märgata tänapäevalgi.

Simuna kõige laiemalt tuntud looduslikuks huviväärsuseks on Pedja jõe läte, mis ilmub maapinnale endise pastoraadi õuel asuva piimajahutusaida põranda alt. See on ka jõe ülemjooksu allikaist veerikkaim ja Eestimaa jõgede alguslätetest üks tuntuim ja külastatavaim. Varem olid Pedja kaugemad allikad paar kilomeetrit ida pool Katku küla all, kuid neist alguse saanud oja on nüüd madalaks kraaviks süvendatud. Pedja jõgi oli varasema kirjanduse andmeil Pärnu jõe järel pikkuselt teine (127 km) jõgi Eestis. 1979. aastal ilmunud August Loopmanni “Eesti NSV jõgede nimestik” asetab Pedja jõe Põltsamaa jõe lisajõeks ning annab tema pikkuseks 117 km. Selle määratluse põhjal on Pedja Pärnu ja Põltsamaa järel pikkuselt kolmas Eestimaa jõgi.

Riikliku kaitse alla kuulub ka Simuna aleviku üks kaunimaid loodusehteid- Simuna männik, mille heakorrastamine on viimaseil aastail paranenud.

Paikkonna vanimat ajalugu aitab lahti mõtestada arheoloogialane uurimistöö. Praegusel territooriumil puuduvad eriti tähelepandavad arheoloogiamälestised. Küll on aga naabruses silmapaistvaid muinsuskeskusi: kivikalmete rühm Rohus, kus peale läbiuuritud kalmete veel praegu kaitse all neli kivikalmet. Teine muinaskeskus asus ümbruskonna suurimas külas Tammikus, kus tänapäeval on teada Tammiku linnus ehk Rahaaugumägi, kaheksa kultusekivi ja 1959. aastal läbikaevatud maa- alune kalmistu Kolgata ehk Pealuumägi. Rahvapärimuste järgi olnud Tammikus veel Taaratammik ja Hiietammik, samuti Hiiekivi ja ohvrikivi. Kujuka pildi muinasaja kultusekividest annab üleskirjutus 1947. aastast Avanduse valla vanadekodu elanikult Juhan Räägult:

“Tammiku maa pial Salla vallas oli old üks iietammik, kus käidi ütleme pühasid pidamas ja Taarad kummardamas. Taara oli vana jumal. Oli iietammik ja taaratammik. Sial oli siis iiekivi ja ohvrikivi, mõlemad sial tammikus. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et luomad ästi korda lähevad. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisid, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära viis või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi ütleme ka andisi sinna: pärgasi, paelu ja ka piarätikuid. Ohvrikivile viidi seda, mis süia kõlbas, iiekivile rohkem ehteassu. Sie oli iiekivi ja ohvrikivi vahe. Sest iiekivisi oli iga küla läheduses arva, neid põld mujal kui iies. Aga ohvrikivisi oli iga küla juures kas kaasikus ehk koplis. Siin Avanduse Katkuküla juures oli ka katkukivi, aga siin läheduses on ohvrikivi ka old. Aga nied kivid on ära lõhutud.”

Teise teate järgi olnud Suur- Tammiku külas suur kivi, millessse sisse raiutud mõõga ja risti kujutis. Sellest kümme sülda eemal olnud teine kivi, mille peal istumise jälg.

1924. aastal Ilse Posti poolt koostatud Simuna kihelkonna kirjelduses märgitakse, et Avanduse välajal olnud suur kivi paljude apsati sarnaste aukudega. Teine üleskirjutus märgib, et Avanduse külas olnud suur kivi, mille Jumal ise suure katku ajal oma kannaga astunud ja millest kivisse jäänud sügavad kontsajäljed. Kivil olnud ka üks suur lohk.

1961. aastal Tõnu Pruunsilla poolt üleskirjutatud Kustav Põldma jutustuses seisab: “Eks vanaste käind katk ringi. Jõund siis katk praegusse Avanduse külla ja enamb edasi põle saand. Jäänd teine kole nõrgaks ja viletsaks ja tantsind suure viha ja valuga tükk aega. Väitsarve põllul suure kivi peal. Viimaks eit inge. Selle auks, et katk suri, aasid inimesed püsti kivist tulba, küla aga nimetasid Katku külaks. Arvatakse ikke, et katk suri seal tulba koha peal, aga ei. Tegelik koht on see suur kivi, mis on natuke tulbast kiriku poole. Seal peal on oma paarkümmend sõrajälge näha, nagu oleks kits mööda märga savi käind.”

Teise muistendi järgi käinud kitse- või oinakujulisena mööda maad. Katkuküla vahel jäänud seisma. Karelnud ja löönud kepsu. Pöialsarve kandikoha karjamaal, kus praegugi on- kui see kivi alles on- kitse või oina sõrajälejd kivi sees. Katk kadunud sealt äkitselt ära ja rahvas saanud katkuohust lahti. Peale seda ei ole keegi enam katkusurma surnud (Gustav Põldmaa, 76. a. 1960).

Kord läinud katk jälle Avanduse külast läbi. Oli jäänud taluaeda kivile istuma. Kivi on praegugi Tanila aias ja tal on katku jälg peal. Muidugi kõnelevad eelnevad teated kõik kas ühest või isegi mitmest hävinud kultusekivist Simuna lähikonnas.

Juhuslikke ülestähendusi on aegade jooksul tehtud teistegi muististe kohta. Oletatavad kivikalmed asunud Määri metsas ja sama küla Veskialu talu maal. Kirikumäed (s. o. Kivikalmed) olnud veel Avanduse küla Senkeli ja Otto Liisa perede krundil. Kärsa viinavabriku lähedal olevaid allikaid peeti ohvriallikateks, kust on leitud merevaigust kuulikestga klaaspärle. Simuna lähedasteks pelgupaikadeks olnud Sootaguse Katlasaar ja Pärtlivälja metsad. Teatakse kõnelda vanadest teedest Kärsa, Kolgissoo ja Avanduse rabas. Kärust olevat otse üle raba Simuna peale tulnud Karl XII sõjatee, mille jälgi olevat mõned aastakümned tagasi veel Peetsu ja Risti talu maadel märgata olnud. Teine sõjatee läinud Simuna kiriku lähedalt läbi soo Rakke poole. See tee olevat sillutatud kolmnurgiti asetatud kividega. Simuna- Rohu tee olnud vanasti kõver. Rohu mõisnik Hull Bukk ajanud sirge tee otse läbi rukki. Räägitakse ka ühest muistsest lahingupaigast Avanduse mõisa väljal, mille tähistuseks asetatud sinna massiivne paekivist rist. Selle risti kohta, mis neljakümnedatel aastatel hävis, on rahvas loonud mitmeid muistendeid: siin löönud teolised opmani maha, kubjas surmanud moonamehe, rist tähistavat kõrge väeülema hauda jne. Olgu selle risti kohta üks rahvapärane üleskirjutus 1961. aastast. Jutustaja 76- a. Elise Sillamaa, üleskirjutaja 16-a. Tõnu Pruunsild.

“Praeguse Avanduse mõisa pargi taga praeguse õunaaia koha peal oli üks kivirist. Nii umbes meetrit pool kõrge, samblaga kaetud. Ei sellest ristist teand keegi midagi rääkida, öeldi ainult, et oli teine juba vanavanemate mälestuses. Ei tiand seda ka mõisa karjane Antmann, kes pregu juba oleks paarisaja aastane. Aga jutt liigub, et teomehed olla selle koha peal kiltri maha löönud. Mõni vahest ikka nimetab seda “kiltrihauaks” ja seda kohta nimetatakse surnuaiaks. Aga nüüd, kui kolhoosid tulivad, tirisivad risti traktoritega ülesse ja põle mina sest ristist enam kuuld. Jutt liigub, et igal aastal põrutab ikka pikne senna kohta. Näe, mineval aastal lõi seal kärpa põlema”. Tänapäeval arvatakse siiski, et kõik need üksikult seisvad kiviristid on keskaegsete külakalmistute tähised.

Praegu on Simuna sovhoosi territoorimil riikliku kaitse all kivikalme Määris ja kivikalme Nadalama (endise Kurtna) küla väljal. Määri kivikalme kannab Kirikumäe nime ja tema kohta oli varem laialt levinud teade, nagu oleks Simuna kirikut algselt tahetud sellele kohale ehitada. Üks muistend kõlab nii: “Määris on Kirikumägi. Sinna tahetud kirikut ehitada. Pääval tehti, öössi lahutati. Praegastki on sial viel pallu kive unnikis. Sinna põle saand kirikut ehitada. Siis pandud kaks suurt paetükki rie piale ja kaks musta ärga ette, et siis, kus nied ärjad seisma jäevad, siis Vanatont ei lahuta. Ärjad tuld seia suomurka seisma ja vana ärg ammund- vummaaa. Sinna akatudki siis kirikut ehitama ja Vanatont põle seda enam lõhkunud.” Üks kultusekivi on avastatud Kurtna küla koplist, mis ka ainsa kultsuekivina sovhoosi territooriumil riikliku kaitse alla kuulub. Oma mitmekümne hoolikalt töödeldud lohuga on Kurtna kultusekivi Rakvere rajooni lõunaosa ilmekamaid. Suurema lohkude arvuga on ainult üks Tammiku ja üks Koonu kultusekividest. Et praegu sovhoosi territooriumil ainult kolm arheoloogiamälestist riikliku kaitse alla kuulub, ei pruugi näidata muististe tõelist esinemistihedust. Paikkonnas pole läbi viidud mitte ühtegi arheoloogilist ekspeditsiooni. Süstemaatilise uurimistööga võidaks avastada senistele vähestele muististele kindlasti lisa. Pärimused ja teated hävinud arheoloogiamälestistest annavad sellistele oletustele põhjust.

Kuna sovhoosi territooriumil pole toimunud ühtegi arheoloogilist kaevandamist, samuti puuduvad teated suurematest juhuleidudest, vaadelgem põgusalt mõne majandiga piirneva ala arheoloogilist kirjeldust. Läheduses teada olevaist asutuskeskusist oli suurim Rohu, mis tekkis hilisemalt meie ajaarvamise alguses. Siinseid kivikalmeid kaevas 1910. ja 1912. aastal arst ja asjaarmastaja arheoloog Adolf Friedenthal (1874-1941), kes leidis siit põletatud luid, savinõukilde, rauatükke, paar sirpnuga, kolm karjase keppnõela, seitse pronkssõrmust, klaashelmeid, ambsõle. Mõisa pargis asuva kivikalme juurest on maa kaevamisel leitud neli odaotsa, kaks sirpi, kirves ja mõõk. Kõik Rohu leiud on dateeritud meie ajaarvamise algusesse või 3.-4. sajandisse.

1895. aastal lõhuti Avispea küla lähedal Triigi mõisa põllul üks vanema rauaaja kivikalme. Leitud esemeist jõudis muuseumi paarkümmend 2. sajandisse kuuluvat eset, mille hulgas oli 11 mitmesugust käevõru, paar kaelavõru, kaeluskirves ja paar meie aladelt seni ainsana leitud tutulusetaolist ehtenaastu.

Ka Äntus on asunud Simuna- Kaarma tee ääres vanema rauaaja kivikalme, mis juba tsaariajal ära lõhuti, kuid mille leiumaterjalist pole midagi teada.

Läbikaevatud kalmetest hilisemasse perioodi kuulub Tammiku Kolgata ehk Pealuumägi, kust oli juhuslikke leide teada juba palju aastakümneid tagasi. Pealuumäelt pisut põhja pool asub Veskimägi, kust tee ehituse ajal tuli paks lade luid välja. 1913. aasta suure paduvihma järel leitud sealt luid, odaotsi ja mõõgapärasid. 1958. aasta sügisel tuli uue sigala ehitustöödel välja järjekordselt mitu luustikku koos mõningate hauapanustega. Järgnesid kaevamised samal sügisel. Leiti veel kuus luustikku. Haudadesse oli maetud kaks last, kaks naist ja kaks meest. Kõik surnud olid asetatud hauda selili, pea ida- kirde suunas. Meeste luustike juurest leiti esemeid suhteliselt vähe: sääreluude vahel püstiasendis savinõu, kolju kõrval nuga ja raudrõngas, vöö kehalt kahe naastuga rihmajagaja, kannaluu kohal pronkstraadiga läbipõimitud naharibasid. Naiste haudades oli seevastu väga rikkalikult esemeid, esmajoones ehteid, mis viitab sellele, et Tammiku haudadesse oli maetud jõuka pere liikmed. Ühest hauast, kuhu oli maetud alla 30 aasta vanune naine, leiti kaelavõru, ripatsitega rinnakee ristpäise rinnanõelaga, klaashelmestest kaelakee, kaks käevõru, hoburaudsõlg, pronksplekist noatupp koos noaga ja riietuse kaunistusena hulgaliselt pronksspiraale.

Kuigi Tammikus kaevati läbi 79m² suurune ala, ulatus leiunumbrite üldarv ainult 53- ni. Võib arvata, et palju haudu oli sajandite vältel põllutöödega juba hävitatud. Võimalik ka, et osa kalmistust jäi kaevatud alast kaugemale kirde poole, kust teadete järgi on saadud mõned juhuleiud. Vähene, aga rikkalike panustega matuste arv Tammikus on viinud arheoloogid mõttele, kas mitte Kolgata polnud Pudiviru vanema Tabellinuse suguvõsa matusepaik. Oli ju Tammiku oma 21 adramaaga Pudiviru 14 külast suurim, kus tol ajal võis elanike arv ulatuda 150- ni. Pealuumäe leiud pärinevad kõik 12. sajandi teisest poolset ja 13. sajandi algusest, samast ajast, kui siin tegutses Tabellinus, kes varsti pärast sakslaste tungimist Virumaale hukati.

Rikkalikuks ajalooallikaks on maapõuest leitavad juhu- või aardeleiud. Ka Simuna sovhoosi territooriumilt on aegade jooksul saadud mõned muinasaarded, mis aitavad mõista rahvaste muistseid sidemeid, kaubateid, varanduslikku seisundit.

1910. aastal leiti Kurtna küla Uuetoa talu põllult kivilõhkumisel suure kivi alt hõbeaare, milles oli seitse suurt ja kolm väiksemat hoburaudsõlge, üks käe- ja kaelavõru katkend ja üks rinnaleht. Peale selle oli aardes 206 10.- 11. sajandi saksa ja anglosaksi münti (teiste andmete järgi 119 saksa ja 18 anglosaksi münti). Müntide järgi arvati, et aare maeti 11. sajandil, kuid suurte hoburaudsõlgede täpsem dateerimine näitas, et varandus maeti kivi alla vähemalt sajand hiljem.

Jaan Jung oma raamatus “Muinasajateadus eestlaste maalt” III teatab, et “Avanduse soo seest Simuna kiriku ligidalt olla üks raudpoti täis hõberahasid, asju, lusikaid ja mõnesuguseid ehteid leitud, mis kõik juutidele 90 rubla eest ära müüdud”.

1953. aasta mai lõpus leidis Simuna aleviku elanik Andres Ivanov oma kartulimaalt (Turu t. 40) suure raudkivi alt kõdunenud puukasti vahel suure hulga hõberahasid, millest 921 raha Rakvere muuseumile üle anti. Samalt krundilt olevat varem leitud ka inimeste luid.

Numismaatik Rein Kari, kes Simuna peitleiu mündid dateeris, arvas, et aare oli maasse peidetud 16. sajandi kolmanda kümnendi lõpuaastail. Selle sajandi münte leiduski aardes kõige rohkem- 596 ehk 64,7%; 15 sajandist oli 204 münti ehk 22,2%; sajandite vahetusest 120 münti ehk 13,1% ja 14. sajandist 1 münt. Vanimaks mündiks leius oli Tartu piiskopi Dietrich III Damerovi artig ( 1379-1400). Teised vanemad mündid olid kõik vermitud välismaal- Danzigi ja Saksa ordu killingud, Visby ja Malmö hvid. Noorimad olid vermitud Rootsi kuninga Gustav I ajal 1528., 1529. ja 1530. aastal. Dateerimata müntidest on noorimad ordumeister Plettenbergi Tallinna killingud perioodist 1528-1534 ja Tartu piiskop Johannes Bey pennid 1528-1543. Koostiselt jagunes mündiaare järgmiselt:

Tartu piiskopkonna killingud ja pennid 1379-1543 170 tk

Tallinna ordu killingud ja pennid 1494-1534 385 -

Võnnu ordu killingud 1471-1494 91 -

Riia ordu killingud ja pennid 13 -

Riia peapiiskopi ja ordumeistri ühine verming 1494-1524 61 -

(killingud ja pennid)

Malmö hvidid 1457-1512 2 -

Rootsi poolörtugid 1470-1534 163 -

Visby hvid 1455-1480 1 -

Norra killing 1 -

Hamburgi ½ kreutsgrossi 1506 1 -

Leedu Aleksander I denarid 10 -

Saksa ordu killingud 1450-1497 4 -

Danzigi killingud 1447-1548 2 -

Üldiselt leidub Simuna mündileius rohkesti tüüpilisi erinevusi, milliseid numismaatilises kirjanduses varem pole esinenud.

Mõnigi neist on haruldus, mis pakub suurt huvi teistelegi maade numismaatikutele.

Üksikute aardeleidude avastamine, veel enam aga alaline rahapuudus ja lõppematu soov rikkaks saada on rohkesti tekitanud rahaaugujutte. Pole vist Eestimaal ühtegi küla, mille piires ei teatud olevat varandusekeldrit, rahaauku, Rootsi sõjaväe kullapeidikut või mõnda muud rikkuseallkiat. Olgu siinkohal paar muistendit Juhan Räägult (76 a.), üles kirjutatud Avanduse valla vanadekodus 1947. aastal.

“Kui ruotslased meie maal olid, põle raha saand ära viia, matnuvad maa sisse ja märkinud kaardi piale ülesse. Aga nüid ükskord, kui sie Vene valitsus old juba, kolm ruotslast tuld siia maale. Kuart käes, on kaevanud, sirgeldanud. Suur vasktuober tuld välla. Võtt maailma ulk seda õberaha ja viinuvad selle raha jälle ära siit.”

“Sie old Määri metsa serval. Üks õitsilistest oli näind, et mis sial iilgab ja põleb. Läinud juure- suured tulised söed. Üks kits kraapind tagasi nied söed. Üks musta näuga mies old tema nõus, visand ühe kühvlitäie sülle, et võta sina kah. Ei ole põletand teda. Läind kodu. Kõik old kuldrahad.”

1960. aastal märkis Rakke Keskkooli õpilane Udo Pello Kärsa külas 70- aastaselt Juhan Pellolt üles järgmise loo: “Nadalamas niitmas olles trehvanud üks mees rahapaja peale. Pannud märgi üles ega tahtnud suurt kära teha. Mõtles lõunaajal rahapaja ära viia. Lõunavaheajal läinud, koha leidnud üles, aga rahapada mitte. Mehel olnud tuline kahju, et jäänud rahapajast ilma. See mees elab praegu Kärsas. Ta nimi on K. Sikkov.”

Kõige enam rahaaugujutte teatakse Tammikust. Isegi siinne linnus kannab Rahaaugumäe nimetust. Veel paarkümmend aastat tagasi oli Linnamäel kergeusklike poolt kaevatud. Üsna suur süvend, mida varanduseotsijad rahaauguks peavad on akadeemik Harri Moora arvamist mööda linnuse kaev. Laialt levinud ja variantide rohked on muistendid Tammiku rahaaugu kohta: mõisapruoa lasknud teomeestel rahakatelt välja kaevata. Juba pada paistnud, kui töömehed öelnud: “Siit saab suntidele ja santidele!” Proua aga hõisanud: “Hea kui vaevanägijadki saavad!” Samas vajunud katel kolinal maa sisse tagasi. Sama linnuse rahaaugu kohal põlenud tuli. Mees, kes hargiga tuld segas, käskinud sealt mööda mineval karjanaisel põlle üles kergitada. Mees viskas kohkunud naisele põlevaid süsi põlle. Kui naine eemale jõdis, oli tuli kadunud, aga põlles hõbetükid. Keegi oli samasse põlevassre rahaauku oma taskunoa visanud. See karanud aga tagasi ja otsemaid säärde. Rahaaugumäest umbes pool kilomeetrit lõuna pool on teine paik, kus mäeveerus nähtud üleöö kerkinud poodi. Juhuslik möödakäija olevat poest ostnud (või muidu saanud) kas nahkkindad, koolaua, lambarauda või kõige levinuma teate järgi villakraasid.

Tammiku Rahaaugumäe juures elanud 90- aastane Jaan Kivimägi jutustas 1960. aastal: “Minu isal oli unes näidatud, et mine Karuvälja (Simuna küle all) otsa. Sial on kasekänd, lükka sie ümber. Sial all on raha, tuo ära. Ülesse kell kaksteist mine, aga miski assa juurde võtta ei tohi. Isa oli küll julge mies, aga ei läind. Pääval käisin mina ja käis isa. Lükkasime kännu pialt maha, ei old midagi. Aga oleks ülesse läind, oleks raha kätte saand. Karuväila on sial Simuna kiriku ots. Ei tia, kas sial on enne siis karusid old.”

J. Kivimägi rääkis teisegi rahaauguloo: “Ükskord kiegi old õitsis oobusega ülesse. Ja tuli põlend. Mõeld, et mis ma tuld tegema akkan, et näe, tuli põleb juba. Kits old tule jääres. Akand piipu panema. No enne tikkusi põld ju. Tema, et no mis ma akkan nüid lüema, et tuli siin. Akand tulest, siesama, sütt võtma, vat, kits ei lase. Aga puolvägise võtt ikke tule ja pand oma piibu põlema. Läind õitsest kodu ja omaniku võtt piibu- õberahad piibus.”

Esimene kirjalik ajalooallikas, milles räägitakse siinsetest paikadest, on lätlaste preestri Henriku, ladina keeles Henricus de Lettis (u. 1187-a. 1259), poolt koostatud “Liivimaa kroonika”. Henrik käis sageli kaasas sõja- ja rüüsteretkedel eestlaste vastu ning tegutses misjonärina Eestimaal. Oma kroonikas ülistab ta vallutajate vägivalda ja suhtub vaenulikult eestlastesse, kes anastajatele visalt vastu panid. Eesti keeles ilmus “Liivimaa kroonika” esimest korda Tartus 1881- 1883 Jaan Jungi tõlkes ja teist korda Stokholmis Julius Mägiste tõlkes (1962).

Kroonika teatel teostasid 1219. aastal Võnnu orduvennad koos liivlaste, lätlaste, sakslaste, ugaunlaste ja järvalastega sõjakäigul Virumaale: “... ja liikusid kogu öö jooksul Virumaale, mis on viljakandev, väga ilus ning oma põldude tasasuse tõttu avar maa... Ja kui hommik sai, jaotasid liivimaalased sõjaväe kõikide kogukondade peale ära, nad andsid ühed neistsinaseist järvalasile, teised ugaunlasile, kolmandad liivlasile ning lätlasile rüüstada. Ja rüüstajad leidsid kõik rahva kogu Virumaa kulades kohal olevat, nad lõid kõik, keda nad meessoost kätte said, suurtest pisemateni maha ega heitnud kellegi peale armu. Ja naised ning lapsed võtsid nad kinni, ajasid hobused ning hulga kariloomi kokku ning said palju röövsaaki. Ja sakslased määrasid oma kokkutulekupaigaks ühe suure küla, mida Tõrmaks hüütakse, liivlased ja lätlased valisid oma “maja” kohaks Avispää. Sakslased võtsid aset Rebala kogukonnas, järvalased pidasid puhkust omades kogukondades. Ugaunlased saagitsesid ses maakonnas, mis on nende piirinaaber ja mida Pudiviruks hüütakse, ning jäid sinna laagripaigale. Ja pärast seda, kui nad viis päeva olid üpris rängasti kogu maad nuhelnud ning mitu tuhat inimest tapnud, tulid viimselt need kogukondade vanemad, kes põgenemise teel olid eluga pääsenud, meie juurde alandlikult rahu paluma.” (XXIII, 7).

Nende hulgas oli ka Lõuna- Virumaa ehk Väike- Viru maavanem Tabeline, kelle maad Pudiviruks nimetati. Järgmisel aastal saatis piiskop preestrid Peetrus Kaikivalda ja Henriku Ugaunia ja Vaiga kaudu Pudiviru rahvast ristima. Olles jaganud evangeeliumi õpetust Tarbatus, Lohkvas, Saadjärvel ja Rioles (pregune Ripuka), rändasid nad Virumaale edasi.

“Esimese kogukonna virulased, mida Pudiviruks hüütakse, võtsid preestrid vastu, ja nad ristiti kõik neljateistkümnest külast, koos nende vanema Tabelisega, kelle taanlased hiljem seepärast üles poosid, et ta ristimise oli riialaste käest vastu võtnud ja oma poja orduvendadele pantvangiks andnud (XXIV, 1).”

Veel korra mainib kroonika siinsete paikade sündmusi. 1226. aastal saatis Rooma paavst oma saadiku Modena piiskopi Eestimaale.

“Aga pärast kolmekuningapäeva, millal lume ning jäätuse tõttu neis maades tee on liikumiseks parem, läks legaadi- isand koos oma vaimulikkude ning teenritega reisule, võttes enesega kaasa semgalite piiskopi Lamberti, Riia kiriku praosti Johannese kui ka Riia kodanikke, mõned orduvennad ning mitmeid teisi. Ja ta reisis üle Liivimaa, läks lätlaste maakonda ja lätlaste juurest Sakalasse, olgugi keha poolest väga nõrgestatult. Ja pärast seda, kui ta oli kaks päeva Viljandis puhanud, läks ta Järvamaa poole teele, ja talle tulid kõik järvalased Kareda külasse vastu. Ta kuulutas neile rõõmuga jumalasõna ning jagas katoliku usuõpetust. Ja kui ta nad oli ülemkarjase paavsti käe alla koondanud, liikus ta edasi Virumaa kõige esimese linnuse juurde, mida Agelinnaks (praegune Äntu Punamägi) hüütake, kus ta, olles väga suure rõõmu ning austusega vastu võetud, kõik nende suure hulga kokku kutsus, neile kosutavaid igavese elu manitsusi jagas ning Kristuse nime avalikuks tegi. Ja säält edasi liikudes tegi ta sedasama ka Tarvapääs. Sinna tulid ka taanlased, sest neid oli kutsutud. Ja siis sõlmiti rahu kõige esmalt sakslaste ning taanlaste vahel ja siis kõikide maakondade eestlastega. Aga pärast seda reisis seesinane legaat Tabelise kogukonda, kuhu terve Virumaa vanemad tema juurde kogunesid, et temalt ristiusku ning selle õpetust kuulda (XXIX , 7)”.

Paavsti saadik määras siin ka Virumaa valitsemise korra, määrates ülikute seast vanemad ja kohtunikud. Jõudnud Tallinna sundis ta taanlasi vabastama Virumaa pantvangid, ülikute pojad ja saatis need tagasi oma vanemate juurde. Kus Viru maavanemate kogunemine toimus, pole kindel. Oli see taas Äntu Punamäel, Pudiviru suurimas külas Tammikus, juba varem Henriku kroonikast tuntud Avispeal või vallutajate poolt loodud kirikliku kihelkonna keskuses Katkukülas?

Pudiviru külade täpse loendi annab varaajaloo tähtsam allikas “Liber Census Daniae” (Taani hindamisraamat), kus leidub ligi pool tuhat küla nime Harju- ja Virumaalt. Pudiviru 14 küla olid järgmised:

Suur- Tammiku 21 adramaad

Lasinurme 17 -

Salla 15 -

Hirla 12 -

Koila 12 -

Käginurme 12 -

Avanduse 10 -

Emumäe 10 -

Avispea 8 -

Väike- Tammiku 8 -

Villakvere 6 -

Selli 5 -

Kadiküla 3 -

Kärsa 2 -

Nagu loetelust näha, esinevad kõik külad tänapäevalgi peale ühe- Käginurme. Nimetatu asus ajaloolaste arvates hilisema Salla mõisa kohal või Salla- Tammiku- Mõisamaa vahemikus. Seoses suurpõllunduse arenguga on suuresti muutunud ka kunagise Pudiviru külade suurus. Viimaste aastakümnetega on mõne pereliikmeks hääbunud Villakvere, Kadiküla, Kolia ja Tammiku külad. Suuri muutusi on sajandite vältel üle elanud teisedki külad, olles sõdadest ja katkudest inimtühjaks laastatud, siis jälle virgunud, rahvarohkeks kasvanud, virelenud, vaevelnud, tööd ja aina tööd rühmanud- ja vahel ka lühikesi õnnehetki nautinud........ edasi

LEMMU TABELIN

Eesti aastal 1200

esmaspäev, 20. detsember 2010

Mees muinasajal

Huvitavat lugemist

esmaspäev, 13. detsember 2010

Simuna piirkonna ajalugu